Nüüd ma siis lähen.
Punane lehv on seotud mul pähe.
Koolikleit uus on, nii uhke ja kena.
Ei teisi kleite ma ihkagi enam!
Punased kingad panin ise ma jalga.
Nüüd minu koolitee lõpuks siis algab.
Ranitsa isa veel sätib mull’ selga.
Kooliteed üldse mina ei pelga.
Ema! Ema! Oota nüüd vähe!
Siiski ma arvan,
et läbi linna, käest kinni,
oleks uhkem meil minna!...
RÕÕMSAT KOOLITEE ALGUST!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar